Rohevik 2015: Plaan üksi ei loe. Oluline on planeerimine

Roheviku foorumi 2015 „Elamisväärse ja kohanduva elukeskkonna planeerimine“ võtab kokku projektijuht Madis Tilga.

Tänavusel Rohevikul korraldasime kolm rööpsessiooni, milles kõigis avaldati põnevaid mõtteid. Püüdes määratleda nende sessioonide läbivat sõnumit, võib kokkuvõtvalt öelda nii: kohanemine on võti. Planeerimine on protsess, mis nõuab pidevat asjade uuesti läbimõtlemist, ümbrusega suhestumist ning üha laienevat ringi asjaosalisi. Vahendid, mida kasutasime, et jõuda siia, ei pruugi meid enam edasi aidata.

Oli rõõm tõdeda, et publik tuli (ingliskeelsete) aruteludega kaasa ning allpool saab lugeda mõtteid, mille panin kokku kõnelejate ja väitlusjuhi sõnavõttudest ning publiku ja autori arvamusavaldustest.

Tark valitsemine: eesmärkide, mitte reeglite järgi planeerimine

Targa valitsemise vestlusring võeti hästi vastu ja sellele järgnesid arutelud kuues rühmas.

  • Asjaosaliste huvide ja kasu selgitamine on ülitähtis, sest see on ühiste eesmärkide alus. Neid eesmärke peab omakorda saama mõõta, et neid võetaks tõsiselt. Ent,  nagu mainiti, esineb siiski palju kapseldunud mõtlemist. Keskendutakse vaid endale olulisele ja võimalike partnerite suhtes kohtab usaldamatust (eriti erasektoris), mis ei lase edu saavutada. Sellest peaks just koostöö abil ajapikku üle saama.
  • Reeglite järgi plaanimine tuleb asendada eesmärkide järgi planeerimisega. Väikse mahuga planeerimise asemel peab rohkem keskenduma piirkondlikule planeerimisele.
  • Üheks katsumuseks on sageli see, et majandus muutub kiiremini võrreldes keskkonna ja ühiskonna protsesside planeerimisega. Seega, tegeleme sageli pigem kohanemisega, kui aktiivselt oma keskkonna kujundamisega, planeerimisega.
  • Nutikad kogukonnad on toredad, ent kõigi lahenduste kasutamiseks on meil vaja ka taiplikke inimesi. Siinkohal on peamine tegur andmed. Ühest küljest toodame sageli suures mahus andmeid, ilma et teaksime, mida nendega peale hakata. Teisest küljest tuleb süsteemide edukaks juhtimiseks palju teavet koguda ja see tõstatab privaatsusprobleemid. Tundub mõistlik, et autojuhid peaksid teede kasutamise eest rohkem maksma kui jalakäijad, ent milline on see usaldusväärne organisatsioon, kes peaks teavet koguma? Kui palju me oleme valmis oma eluviiside kohta avaldama?

Ühiskond: segregatsioon, kliimamuutused, ökokogukonnad

Ühiskonna vestlusring keskendus rahvastikuprotsessidele, andes ülevaate sellest, kuidas mõjutab kliima muutumine ühiskonda ja tervist. Samuti heideti pilk ökokogukondadele ja osaluseelarve toimimisele Tartu näitel.

  • Segregatsioon paneb ühiskonna proovile. Ent keegi ei oska öelda, kui palju segregatsiooni on hea ja kust maalt alates tuleks sekkuda. Segregatsioon tugineb psühholoogiale ja sotsiaal-majanduslikele aspektidele. Kipume samamoodi mõtlevate inimestega kokku hoidma ning nendest lähtuvalt otsustama oma elu-, töökoha ja muu üle. Ühest küljest võib segregatsioon tekitada kaasamist, kuna sarnastel inimestel on samad väärtushinnangud ning lihtsam on leida ühist seisukohta. Samas võib see omakorda suurendada valikuliseks muutumist, sest sõnakamad (ja paremal järjel) olevad kogukonnad juhivad kaasamisprotsesse ning kogu asi muutub kallutatuks.
  • On ilmne, et mida väiksem kogukond, seda vähem segregatsiooni ning rohkem läbipaistvust ja avatust.
  • Osaluseelarvestamine Tartus on hea algatus nii organisatoorse kui ka sotsiaalse õppimise mõttes. Tuleb vaid võtta ette väiksed õppimismängud ja midagi pole kaotada, küll aga leida võimalike uusi lahendusi. Et eelarve jagamise käigus kaasatust suurendada (arvamust avaldas 2500 inimest), tuleks plaanimine jagada väiksemateks, põhjendatud temaatilisteks osadeks, mis hõlbustaks protsessi terviku mõistmist ja haldamist.
  • Asjad, mis kliimamuutuste ajel Eesti ühiskonnas võiks aset leida, pälvivad tõsisemat tähelepanu ainult siis, kui midagi halba on tulemas. Hetkel meid suurt oht ei ähvarda ja seega pole vaja tegeleda. Põhjamaades nähakse olukorda teisiti. Ent eksisteerib ka kaudne kliima muutumisest tingitud mõju, mis võib meie elu siin maailma nurgas tugevalt mõjutada (nt uued haigused ja kliimapõgenikud). Tarvis on tõsta keskkonnateadlikkust, näiteks riiklike (meedia)kampaaniate kaudu. Samuti kasutatakse kahetsusväärselt vähe sotsiaalset mõjutamist suures plaanis, kuna ühiskonnaprotsesside kujundamiseks pole strateegilisi eesmärke.
  • Ökokogukonnad on hea näide, kuidas rohujuuretasandi algatused võivad viia soovitud tulemuseni kiiremini kui ametkondlikud raamistikud. Linnaruumis aiapidamine, taastuv ja ringlev energiahaldus, jäätmete mittetekitamise käsitus jne.
  • Olge ise see muutus, mida soovite näha.
  • Kui soovitakse tekitada kaasamist, peaks kaasamise tulemused olema tajutavad ja kohesed. Kaasamine ilma jõustamiseta jääb heal juhul ühekordseks ürituseks.

Ressursid: hõbemajandus, energia, poliitiline tahe

Ressursi vestlusring keskendus laiemale teemavalikule: biomajandus, ringlev ressursihaldus, tööstuslik sümbioos, hõbemajandus ja kestlik liikuvus.

  • Kahtlemata on ressursitõhususes tööstuslikul sümbioosil ja ringmajandusel suur potentsiaalne kasu. Ent vältimatu on avaliku ja erasektori eestvedajate kriitiline arv. Muutused ei juhtu iseenesest.
  • Ressursihaldamise uus potentsiaal leidub hõbemajanduses, mis tähistab eakamatele ja vananevale rahvastikule suunatud majandustegevust.
  • Üks peamisi kestva ja ressursitõhusa süsteemi saavutamise katsumusi praegu ja ka tulevikus on leida tasakaal keskse ning kohaliku energia tootmise ja varustamise vahel.
  • Sai selgeks, et suur vajadus on muutuste järele poliitilise tahte ja tegevuse osas, et jõuda ELi kehtestatud energia- ja ressursi tõhususe eesmärkideni. Praegune suund näitab CO2-heitmete suurenemist, mitte oodatud kahanemist 11 protsendile inimese kohta aastaks 2020. See tuleneb suuresti sagenenud eraautode kasutamisest reisijateveoks.
  • Amsterdami piirkondliku arenguplaani kokkuvõttes on öeldud, et piirkondlik lõimimine saavutatakse siis, kui mõistetakse, et väiksemad ühiskonnad on suletud globaalsesse lõimumisse, st piirkondlik lõimimine on vaid osa suurest pildist.